Juura

SISSEJUHATUS

Käesolev keskkonnaõiguse õpik on eelkõige sissejuhatus keskkonnaõigusesse. See ei tähenda, et tegemist oleks keskkonnaõiguse lihtsustatud käsitlusega või keskkonnaõiguse n-ö algõpetusega. Sissejuhatus viitab pigem sellele, et õpik peaks õigusteaduse üliõpilastele ja teistele lugejatele andma tervikliku ülevaate keskkonnaõiguse olulisematest probleemidest ja nende õigusliku reguleerimise põhiskeemidest. Käesolev õpik ei pretendeeri oma mahu tõttu keskkonnaõiguse täielikule käsitlusele. Seega tuleb mistahes keskkonnaõiguse valdkonna põhjalikuks tundmaõppimiseks lisaks õpikule pöörduda täiendavate materjalide poole.

Õpik koosneb seitsmest peatükist, millest esimesed kuus käsitlevad üldisi küsimusi (üldosa) ning viimane mahukas peatükk valdkondlikke küsimusi (eriosa).

Esmalt antakse esimeses peatükis keskkonnaõiguse üldiseloomustus. Peatükis käsitletakse keskkonnaõiguse aluseks olevaid väärtusi, mh küsimusi, kas keskkonnas eksisteerib inimhuvidest sõltumatuid väärtusi ja kas keskkonnaõigus peaks kaitsma ka tulevaste põlvkondade huve. Väärtuste kõrval kirjeldatakse olulisemaid keskkonnaõiguse ees seisvaid probleeme – nii praktilisi kui ka õiguslikke küsimusi – ning keskkonnaõiguse kujunemist, lähtealuseid, eesmärke ja kohta õigussüsteemis. Peatükiga tutvumise järel peaks olema arusaadav, millega keskkonnaõigus tegeleb, kuidas see õigusharu on välja kujunenud ning milliseid eesmärgid ja väärtused on keskkonnaõiguses kesksel kohal.

Keskkonnaõiguse olulisemad mõisted ja põhimõtted on koondatud teise peatükki. Mõistete osas on põhirõhk eeskätt Eesti uuemas keskkonnaõiguses kasutusele võetud põhimõistetel. Käsitletakse näiteks keskkonnahäiringu ja olulise keskkonnahäiringu ning keskkonnariski ja keskkonnaohu mõistet. Ülevaade antakse ka termini “keskkond” üldlevinud käsitlustest ja legaaldefinitsiooni andmise keerukusest.

Keskkonnaõiguse arengus on olulisel kohal selle õigusharu põhimõtted. Põhimõtete juures tutvustatakse põhjalikumalt keskkonnaõiguses väljakujunenud ettevaatus- ja vältimispõhimõtet ning nende rakendamise võimalusi. Ülevaade antakse ka saastaja-maksab-põhimõttest ja lõimimispõhimõttest ning keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõttest.

Rahvusvahelise, Euroopa Liidu ja riigisisese keskkonnaõiguse ülevaade on kolmandas peatükis. Seejuures on lähenetud eri reguleerimistasanditele mõnevõrra erinevalt. Rahvusvahelist keskkonnaõigust ja Euroopa Liidu keskkonnaõigust puudutavas osas selgitatakse, kuidas toimub keskkonnaalaste kokkulepete ja õigusaktide vastuvõtmine rahvusvahelises õiguses ja Euroopa Liidu õiguses. Samuti antakse ülevaade rahvusvahelise keskkonnaõiguse ja Euroopa Liidu keskkonnaõiguse kujunemisest ja omapärast. Eesti keskkonnaõiguse juures kirjeldatakse riigisisest normiloomet ja keskkonnaõiguse rakendamist.

Keskkonnaõiguse olulisemaid reguleerimisvahendeid käsitletakse neljandas peatükis. Reguleerimisvahendid on abinõud, mille kaudu on võimalik keskkonnakaitset korraldada ning keskkonnaõiguse eesmärke saavutada. Reguleerimisvahendeid tundes ja oskuslikult rakendades on võimalik soovitud eesmärgini jõuda kõige efektiivsemal moel. Peatükk koondab enim kasutatavad abinõud keskkonna kaitsmiseks – keskkonnameetmete kavandamise instrumendid, ruumilise planeerimise, keskkonnanormatiivid, keskkonnaload, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnatasud.

Õpiku viiendas peatükis “Keskkonnaalased õigused ja kohustused” antakse ülevaade olulisematest valdkonnaülestest õigustest ja kohustustest. Esiteks käsitletakse järgmisi inimõigustega seonduvaid teemasid: klassikaliste põhiõiguste seosed keskkonnaküsimustega, iseseisva keskkonnaalase õiguse tunnustamine ja selle õiguse sisu, menetluslikud õigused keskkonnaküsimustes, st õigus keskkonnateabele, õigus osaleda keskkonnaotsuste tegemisel ning juurdepääs õiguskaitsele keskkonnaasjades. Teiseks käsitletakse peatükis keskkonnaalast põhikohustust ning valdkonnaüleseid üldkohustusi ehk keskkonnaalaseid hoolsuskohustusi. Kolmandaks antakse peatükis ülevaade igaüheõigustest ehk õigustest kasutada võõrast maad ja veekogu.

Keskkonnaõiguse normide täitmise jälgimine, tagamine ja vastutus on kuuenda peatüki teemad. Selles õpiku osas selgitatakse keskkonnaseire korraldust ning keskkonnajärelevalvet ja keskkonnavastutust. Esmalt kirjeldatakse, kuidas hangitakse keskkonnaseisundi kohta teavet, seejärel tutvustatakse keskkonnajärelevalve võimalusi ja viimaks seda, millised on keskkonnaseisundi halvenemisega kaasneva vastutuse süsteemid.

Keskkonnaõiguse eriosas (seitsmendas peatükis) selgitatakse olulisemate valdkondade ompärasid. Need valdkonnad on loodus, vesi, välisõhk, jäätmed, kiirgus ja tuumaohutus, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll, mets ja maapõu. Seejuures antakse ülevaade kõige põletavamatest keskkonnaprobleemidest ja sellest, millised on vastavat valdkonda puudutavad olulisemad rahvusvahelised ja Euroopa Liidu õigusaktid. Eesti õiguse näitel tutvustatakse peamisi reguleerimisvahendeid, mida vastavas valdkonnas kasutatakse.

Sisu lugemiseks peab teil olema kehtiv tellimus ning juurdepääsuks sisenege Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardiga.