Käesolev raamat on kolmas eestikeelne keskkonnaõiguse õpik, varem on kirjastuselt Juura ilmunud “Sissejuhatus keskkonnaõigusesse” (1998) ja “Keskkonnaõigus” (2005). Tegemist ei ole siiski varem ilmunud õpikute täiendatud ja parandatud väljaandega, vaid enamjaolt täiesti uue tekstiga. Võrreldes eelmise õpikuga pole käesolev raamat keskkonnaõiguse printsiipide keskne ning rohkem tähelepanu on pööratud valdkondlikele regulatsioonidele nagu looduskaitse ja maapõue kasutamine. Erisustest hoolimata on põhiline rõhuasetus jäänud õpikus samaks: selleks on keskkonnaõiguse üldosa küsimused, mis eeldatavalt pakuvad huvi paljudele lugejatele ning on ajas püsivamad. Õpik on suunatud eelkõige õigusteadust õppivatele tudengitele, kuid peaks olema kasulik abivahend kõigile, kellel on huvi omandada alusteadmisi keskkonnaõigusest.
Viimase kümne aasta jooksul, mis on möödunud eelmise õpiku kirjutamisest, on Eesti keskkonnaõiguses loomulikult toimunud palju olulisi muutusi. Kõige üldisemal tasandil on saanud enesestmõistetavaks kuulumine Euroopa Liitu ning EL aquis’ arvestamine mitte üksnes Eesti keskkonnaõiguse kujundamisel, vaid ka selle rakendamisel. Olulisimaks muutuseks on siiski Eesti keskkonnaõiguse kodifitseerimine, mis sai alguse juba 2007. aastal. Veebruaris 2011 võeti vastu keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS), mis jõustus osaliselt 2014. aasta suvel. Kahjuks on keskkonnaõiguse eriosa seaduste kodifitseerimine võtnud oodatust oluliselt rohkem aega ning see pole siiani lõpule jõudnud. Teksti koostamisel on arvestatud tõenäolisi tulevasi muutusi Eesti õiguses, muu hulgas on õpiku kirjutamisel võimalusel aluseks võetud menetluses kaugemale jõudnud eelnõude regulatsioon. Õpiku lugemisel tuleb siiski silmas pidada, et see tugineb põhiosas 2015. aasta augustil kehtinud õigusele, kuid selles võivad seoses kodifitseerimisega toimuda kiiresti olulised muutused.
Varasemate keskkonnaõiguse õpikute autor on Hannes Veinla. Käesoleval õpikul on autoreid neli. Kuigi õpik valmis autorite koostöös, varieerub siiski nende panus õpiku eri osade kirjutamisel. Järgnevalt on autorite juures nimetatud need õpiku osad, mille põhiautoriteks nad on.
Evelin Lopman , mag. iur. – Keskkonnaalane reguleerimine Eestis (3.3); Ruumiline planeerimine (4.3); Keskkonnamõju hindamine (4.4); Keskkonnakahju vältimine ja heastamine keskkonnavastutuse seaduses (6.3.5); Välisõhk. Kliimamuutused. Osoonikiht (7.5).
Kaarel Relve , LLM, Tartu Ülikooli keskkonnaõiguse lektor – Keskkonna väärtustamine (1.1); Keskkonnaalased õigused ja kohustused (ptk 5); Jäätmed (7.6).
Martin Triipan , mag. iur., vandeadvokaat (Raidla Ellex Advokaadibüroo) – Keskkonnaload (4.6); Järelevalve keskkonna valdkonnas (6.2); Keskkonnavastutus (6.3, v.a alapunkt 6.3.5); Kiirgus ja tuumaohutus (7.7); Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll (7.8); Maapõu (7.10).
Hannes Veinla , dr. iur., Tartu Ülikooli keskkonnaõiguse dotsent – Keskkonna-probleemide teadvustamine ja nende probleemide olemus (1.2); Keskkonnaõiguse lähtealused, koht õigussüsteemis ja eesmärgid (1.3); Keskkonnaõiguse ajalooline kujunemine (1.4); Keskkonnaõiguse põhimõisted (2.1); Keskkonnaõiguse põhimõtted (2.2); Rahvusvaheline keskkonnaõigus (3.1); Euroopa Liidu keskkonnaõigus (3.2); Sissejuhatus (4.1); Keskkonnakaitse meetmete kavandamise instrumendid (4.2); Keskkonnanormatiivid (4.5); Keskkonnatasud (4.7); Keskkonnaseire (6.1); Sissejuhatus (7.1); Loodus (7.2); Magevesi (7.3); Merekeskkond (7.4); Mets (7.9).
Autorid
November 2015
Sisu lugemiseks peab teil olema kehtiv tellimus ning juurdepääsuks sisenege Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardiga.
Registreeruge siin
Smart-ID
ID-kaart
Mobiil-ID